F.Dostojevski "Idioot"

Sel udusel ja niiskel novembrilõpu hommikul kella üheksa paiku sõitis vürst Mõškin  Šveitsist, kus raviti tema langetõbe(rahva silmis idiotismi), Peterburgi.Ta ei hiilga oma seltskonnaosavuse ega ka etiketitundmise poolest, kuid ometigi suudab ta kõiki üllatada oma siirusega, mõjudes justkui värske tuulehoona Peterburi aadlike sogases konnatiigis. Oma olemusega põhjustab ta vastakaid arvamusi jäädes siiski kuhugi kahe vahepeale. Dilemma aitab lahendada kopsakas pärandus, mis kindlustab talle positsiooni, sõbrad, vaenlased, kuid põhjustab talle ka mitmeid probleeme.
 Olles Šveitsis ravil tutvus ta noore tütarlapsega, kes oli oma perekonda häbistanud, saavutades seeläbi küla silmis oomeni staatuse. Vürstil hakkas temast kahju ning ta hakkas tüdrukuga suhtlema, pakkudes tüdrukule üürikest õnne, oskamata ise seeläbi õnnelikuks saada.

Jõudnud Venemaale, tutvus ta mitmete tähtsate ja austatud meestega, kes pidasid teda idioodiks, ilmselt just see oligi põhjuseks, miks ei osatud vürstis märgata ohtu. Kuulnud Nastasja Filippovna lugu, keda kasutati meeste poolt ära ning,kes hullus, tärkas temas kaastunne, näinud tema pilti, kohtunud vaid korra, otsustas vürst tema kätt paluda, solvates sellega mitmeid kõrgepositsioonilisi meesterahvaid. Abielu soovis ta vaid kaastundest, et aidata sel naisel uuesti tunda end väärikana.Mõskin ei olnud leidnud ja ei leidnudki sõnale "armastus" tähendust. Temas eksisteerisid vaid eneseohverdus, haletsus, hoolitsus. 
Kohtudes Aglajaga arvas ta end olevat armunud esimesest silmapilgust. Ometigi tundis vürst kohmetust kui arutati pulmaplaane. Aglajaga nõustus ta abielluma A- otsese küsimuse peale seltskonnas, kus poleks sobinud temal, kui õilishingel, teisiti vastata. Pidev alandamine oli viinud vürsti nii kaugele, et kord tunnistas ta Aglajale, et ta tunneb ja peab seda õigeks, et teised naeravad ta üle, et keegi ei ole võimeline teda armastama. 
Vastuolud Aglaja ja Nastasja Filippovna vahel päädisid vürsti haiguse hoogude süvenemise ja Pariseliku otsusega naasta Nastasja Filippovna juurde, sest pettumus Aglajas oli liiga suur .
Nastasja Filippovna mõrv toob kaasa üleüldise vabanemise. Nähes naist surnuna, ei mõju see vürstile väliselt shokeerivalt. Ilma haigushoogude ja muu paanikata oli vürst langenud nii suurde masendusse, mis muutis ta pimedaks.Ta nägi Rogozinis vaid õnnetut, kaastunnet vajavat inimest, mitte aga mõrvarit. Ta ei suutnud enam hukka mõista halba, ta sai aru, et see on vale, mis ta teeb, kuid ei suutnud endas leida tugevust, kindlust, tal puudus tahe olukorda muuta. Neil hetkil oli ta löödud, ta istus Rogožini kõrval, hoidis ja silitas ta pead, lohutas ja nuttis koos temaga, sest jagatud mure on ju pool muret.Nõrkushoog möödus, mõistus selgines ja vürst seisis silmitsi reaalsusega. Mõistmine, mida ta oli teinud ja kuidas käitunud, mõjusid talle nii rängalt, et ta ei suutnud leida teed tagasi iseendasse. Tema mõistus ei aktsepteerinud tema tegusid, ta ei suutnud andestada iseendale.  Ta murdus vaimselt ja tema psüühika sai jäädavalt kahjustatud. Lõpplahendusena naaseb vürst taas Šveitsi.
Vürst tuli, et lunastada maailma ja päästa patuseid, kuid üksiku küünlana ei suutnud ta pimedat ja patust inimhinge valgustada. Nähes, et inimene ei vaja tema lunastust, jättis ta oma püha ürituse pooleli ning põgenes koju oma enese lunastust otsima.