Hermann Hesse ``Stepihunt``

Hermann Hesse ühes tähtsaimas teoses keskendutakse inimhingele ja selle olemusele. Raamatu peategelaseks on Harry Haller e. Stepihunt. Harry on kõrgelt haritud mees, kes tunneb ,et on elus juba kõike kogenud tundmata elust tõelist rõõmu. Üheltpoolt on Harry erudeeritud inimene, teine pool tema hingest on aga üksik, metsik hunt, kes vihkab kapitalistlikku ühiskonda ja reegleid, mille järgi elab Harry erudeeritud pool.Kahe poole võimuvõitlus takistab Harryl end tõeliselt vabalt tundmast ja elu nautimast. Ta tunneb, et ta ei suuda sellist elu enam jätkata ning otsustab teha enesetapu - lõigata endal habemenoaga kõri läbi. Eneserahustuseks määras ta kindlaks kuupäeva ,millal enesetappu sooritada.selle tõttu leiab Harry, et elu on isegi elamist väärt, sest see saab varsti läbi.
Oma iseloomu ja stepihundiliku poole tõttu on ta kaotanud oma naise ja sõbrad, alles on veel vaid armuke Erika, kellega ta kohtub harva ja siiski  veedab koos vaid mõne tunni. Pärast oma viimase sõbra (professori) kaotust läheb ta Musta Kotka baari, kus kohtab naist - kurtisaani, kes meenutab talle tema kunagist lapsepõlvesõpra Hermanni. Naise nimi on Hermine. Stepihundile tundub, et Hermine mõistab teda ja  tema hinge mõlemat poolt. Ta küll ei armasta Herminet, kuid täidab siiski iga tema käsu, sisimas selle üle siiralt imestades. Hermine näitab Stepihundile, et ta pole veel kaugeltki kõike oma elus kogenud. Herminega baaris tantsides kohtub ta Mariaga, kellest saab tema armuke. Oma keha jagas Stepihunt Mariaga, oma hinge aga Herminega. Harry teab, et millalgi saabub päev, kui ta armub ka oma hingesugulasse Herminesse, senikaua aga tuleb lihtsalt elu nautida. Ta saavutab kontroll oma sisemise Stepihundi üle, kuigi see tema üle naerab ja teda pidevalt kritiseerib. Ta mõistab, et ``Traktaat Stepihundist´´sisaldab endas tõde ja et tuleb osata enese üle naerda.
Pöördepunktiks kujuneb Gloobuses toimuv maskiball. Ta kohtab Herminet, kes on riietatud meheks, ``Põrgus``ning armub temasse. Ta saab kutse maagilisse teatrisse, mida juhib Pablo ja mis on mõeldud ainult hulludele, sest ükski tavaline inimene ei suudaks seda mõista. Pablo manustab Harrile narkootilist jooki, mis aitab tal teatrit paremini mõista ja näha, et tegelikult ei koosne ta hing mitte ainult Harryst ja Stepihundist vaid, et seal on mitmeid teisigi isikuid : mees, kes tahab võidelda ja võita masinaid, isik, kes unistab enese muutmisest , nooruk, kes ihkab olla armastatud ja saada naiste tähelepanu. Harry näeb stseeni tsirkuses, kus ``üks Harrydest`` valitseb Stepihunti ning seejärel valitseb Stepihunt inimest, see tundub Harryle talumatu, sest see olukord on liigagi tuttav tema omast hingest. Kõiki stseene vaadeldes säilitab ta oma inimliku poole, kui ta aga näeb Herminet Pablo käte vahel, ei suuda ta seda taluda ning temas hakkab võidutsema hunt, kes instinktide ajel tapab Hermine. Pablo seletab Harryle, et see oli tema suurim viga . Ta mõistab, et alistada hunti oma hinges tuleb selle üle naerda, südamest naerda . Alles siis on tal võimalus jõuda oma iidolite Mozarti ja Goethe tasemele....

Karl Ristikivi ``Hingede öö``

Raamat räägib ühe üksiku mehe(minategelase) rännakust läbi Surnud Mehe maja uusaastaööl.Maailm, mis jääb väljapoole Surnud Mehe maja , tundub minategelasele mõttetu, igav ja tülgastav, seevastu uued seiklused paeluvad teda oma kummalisuse ja salapäraga. Teose lõpuks mõistab minategelane, et igapäevaelu on tegelikult  sama mõistatuslik ja salapärane kui majaski. Väliselt võib ta ehk naasta oma harjumuspärase elu juurde, kuid hinges on ta nüüd avatum kõigele uuele ja erilisele. 

Maja on müstiline paik , kus aeg seisab , kuid kus on palju segadusse ajavaid ning ühtset ringi moodustavaid ruume, kust väljapääsu suudavad leida ainult sõjaväelased, kes polegi justkui maja elanikud.Ruumide üldilme on sünge ja isegi rõhuv, mida kinnitavad ka paksud pruunid aknakatted, mida avades paistab akende taga pilkane pimedus, mis tekitab tihti peategelases tunde, et aknad paiknevad vastu mingit müüri Igas ruumis kohtus minategelane huvitavate inimestega, keda ta ei tundnud ,kuid kes kõik näisid talle tuttavatena, tekitades tunde,et ta on neid kusagil kohanud. Seda tunnet kinnitas ka teiste tegelaste `´familiaarne``käitumine minategelasega. Kuid ometi tekks lugedes tunne, et tegelikul ei tundnud keegi üksteist selles majas, nad teadsid üksteist nägupidi, mis paratamatult tekib, kui eksled sihitult teispoolsuses, olles vaid hing. Maja võib vaadata kui inimese aju, kus tihti tekib tunne et oleme kedagi kohanud, kuigi tegelikult pole. Maja oli kui kummut ning tubade avamine meenutas kummuti sahtlite avamist, inimesed aga ilmusid ja kadusid majas nagu hinged, tõstes enese ebamaisusega esile minategelase eksistentsi , mis osutus siduvaks lüliks ``hingede´´ ja maja vahel.

Teose teises osas peetakse kohtuprotsessi, mille tegelikku eesmärki kunagi ei mainita, aga kus kohut mõistetakse ``seitsme hinge´´üle, keda süüdistatakse seitsmes surmapatus. Ometi on tegelasi kujutatud nii, et nad on pigem õilsad, kui patused. Kohtuotsust, kui sellist välja ei kuulutata. Kohtuistung on kui tagasivaade tervele raamatule, mis aitab ehk tegevuskäiku veidi paremini mõista. Raamatut lugema hakates ootab lugeja püssist pauku, kuid mõistes, et seda ei tulegi näeb ta, et vahel võib ka seinal rippuv püss lihtsalt olla.