Karl Ristikivi ``Hingede öö``

Raamat räägib ühe üksiku mehe(minategelase) rännakust läbi Surnud Mehe maja uusaastaööl.Maailm, mis jääb väljapoole Surnud Mehe maja , tundub minategelasele mõttetu, igav ja tülgastav, seevastu uued seiklused paeluvad teda oma kummalisuse ja salapäraga. Teose lõpuks mõistab minategelane, et igapäevaelu on tegelikult  sama mõistatuslik ja salapärane kui majaski. Väliselt võib ta ehk naasta oma harjumuspärase elu juurde, kuid hinges on ta nüüd avatum kõigele uuele ja erilisele. 

Maja on müstiline paik , kus aeg seisab , kuid kus on palju segadusse ajavaid ning ühtset ringi moodustavaid ruume, kust väljapääsu suudavad leida ainult sõjaväelased, kes polegi justkui maja elanikud.Ruumide üldilme on sünge ja isegi rõhuv, mida kinnitavad ka paksud pruunid aknakatted, mida avades paistab akende taga pilkane pimedus, mis tekitab tihti peategelases tunde, et aknad paiknevad vastu mingit müüri Igas ruumis kohtus minategelane huvitavate inimestega, keda ta ei tundnud ,kuid kes kõik näisid talle tuttavatena, tekitades tunde,et ta on neid kusagil kohanud. Seda tunnet kinnitas ka teiste tegelaste `´familiaarne``käitumine minategelasega. Kuid ometi tekks lugedes tunne, et tegelikul ei tundnud keegi üksteist selles majas, nad teadsid üksteist nägupidi, mis paratamatult tekib, kui eksled sihitult teispoolsuses, olles vaid hing. Maja võib vaadata kui inimese aju, kus tihti tekib tunne et oleme kedagi kohanud, kuigi tegelikult pole. Maja oli kui kummut ning tubade avamine meenutas kummuti sahtlite avamist, inimesed aga ilmusid ja kadusid majas nagu hinged, tõstes enese ebamaisusega esile minategelase eksistentsi , mis osutus siduvaks lüliks ``hingede´´ ja maja vahel.

Teose teises osas peetakse kohtuprotsessi, mille tegelikku eesmärki kunagi ei mainita, aga kus kohut mõistetakse ``seitsme hinge´´üle, keda süüdistatakse seitsmes surmapatus. Ometi on tegelasi kujutatud nii, et nad on pigem õilsad, kui patused. Kohtuotsust, kui sellist välja ei kuulutata. Kohtuistung on kui tagasivaade tervele raamatule, mis aitab ehk tegevuskäiku veidi paremini mõista. Raamatut lugema hakates ootab lugeja püssist pauku, kuid mõistes, et seda ei tulegi näeb ta, et vahel võib ka seinal rippuv püss lihtsalt olla.